0laf Andvarafors projekt

metakeele MUST raamat

Mina olen Olaf Andvarafors; pigem projekt kui inimene, ennem artificial love kui materialistlik tekst.

Ma olin tühik tekstis, mille ainus küsimus oli tühikutest väljapoole jäämine. Sellise situatsiooni sisemine mehaanika ehitas konkreetse materialisatsiooni, nimetaksin seda friik nulliks, olematuse tumedamaks ja kirjumaks küljeks, teisiku, täisiku, tühiku ja nende küsimusprojektsioonide väljaks, mille tippkogemus on kahtlemata ruum, mittelineaarne tekst, milles on võimalik fikseerida olemise lõputult jagatav funktsionaalne kinnistatus. Pakun välja ületada ülim metadimensionaalne liikumismudel tekstis süsteemi enda dünaamika kohaselt, kus iga kvantosakese muutmisel muutub ka teine, laiendustele ja mõõnadele tekstis vastab teadvuse spekter. Nüüd olen edasi-printsiibil tekstis, teadmisega, et iga tühik allub edasi-printsiibi mittetegemise-printsiibile, mis on ainult kirjeldus, tekst, mille pärisosa ongi iga suveräänne tühik, kes võib öelda: mind ei tunta. See nukk siin on vaid teisik, projektsioon, organid.Kõik, mis on minu peas, st kõik, on kahelpool minu robotikeha, nemad, kes nimetavad mind nukuks ja mina, kes nimetan end tühikuks.

Aga me ju alles sõime ?!?! Varitähendused kõnelemise protsessis on etteantud tasandite struktuuride veetud triibud, ka fonoloogilised varitähendused, must materjal, pure data.
Mida jäigemad on liikumise -ja liikumise-iseenda- dünaamika ilmumised, nähtavaks saamised kahest erinevast tähendusest korraga, seda kiiremalt endastpagev süsteem on nende vasteks. Üks asi on veenduda, olla veenduja, et üks hotell on ühe kirjeldustuvuse omamoodi lõplikusele vastavalt murdeline, läätsena habras ja kõikide tähelepanupunktide kattuvust nihestav. Hoopis midagi muud on veenduda, et mägede heliline vaste on nagu nukukeha ürgjooga, teksti topograafilisest sügavusest ja madalusest läbi organite leviv hingus, või hoopis, nagu sisselõigatult, äralõigatult justkui kuskilt mujalt, ent tegelikult pea-laest algav üliheli, vaikuse ajalooga. Kas vaid loomist märkiva sõna algses mõttes? Igal ebatäiusel, puudumisel või kontseptuaalsel mõhnal on polaarsus, neid nähakse vaid panoraamvaates, kuid ei fikseerita subjektiivselt meeldivate taotlustega. Mateeria vastandväli, imperatiiviks superfitsiaalne variatsioon, kõik süsteemi elemendid leiavad endale helilise vaste. Sõnade tähendus ja nende lausumise toon, sünteetiline informatsioon ja kujutu heli. Helid kuuluvad kokku kehade, ruumide ja maastikega, vaakumis leviv ürgheli leiab end iseendast mõtte mõelnuna kehana, see on supersegmentaalne erijõud, mis vajutab pidurdusjälje enne vormi. Naguaalne külg ja parem ajupoolkera domineerivad füüsilishelilise, tonaalse info, intonatsiooni jne töötlemisel keeleliselt "lagedas" või muidu ilmaolevas kontekstis.

Projekti segmentaarium on objektiivselt meeldiv ja omakasupüüdmatu, väljaspool teadvuse eksisteerivust, seda friik nulli. (Pole vist vaja märkida et "friik" on siin nihutatud retoorika igapäevasusest ülevusse.) Võidakse produtseerida reaalsust, võidakse reprodutseerida mittereaalsust ja süsteeme praktikas ületada. Eirata neid võimalusi ükskõik mis juhtumi puhul nn vastuolude loogika toimeväljas, on invaliidistada süntaksit sellest väljumise asemel, kaotada spektrist sünteetilised toonid, ruumide ja helide vastastikuline koospaiknemine. Teil on kogemuste ja teadmiste permanentne pajuk, minul on selle jaoks "vastuolu", eksimise mehaanika.

Mõtlemis haute couture, kus kvaliteedi asemel on energia, nii nagu oluline on armastus, mitte selle objekt.

Kõneraja äärest leian speech-erroreid.