Bumerangide vurdpeetel

Ma sündisin janusena.
Lõpetanud tööpäeva maa aluses, söe, kaevu põhjast, lõppu, laskumine, kahtlustasin, et mu tüdruksõber peidab oma näilise huvi taha, mida ta küüntega lauaplaadil klõbistades ilmutas, uisuvõistluse ja binaarkoodi teoreetilise lõpmatuse uute võimaluste ümberlükkamise eksami vastu, et sinna taha peidab ta oma tõelist näo-iseenda masinat, seda, kelle fetisheiks olid mandalad ja malendid.
Jah öö-mis seisab meie vahel, kuup täitub veega ja naeratus spikerdatakse. Tehnikumiõpilaste vistrikke pigistatakse nende samade, reibaste ja siredate chikinäppudega, karmavabad kui plastmass. Täheldasin, et erinevalt varasemast ei haakinud hüäänide karnauhh akna taga teda võpatama. Ta läks viisaka häälega, tänas nõukogu talle omistatud *n preemia eest, märkides -ja otsekui ette aimates tavapärasest ökosteriilsemat aftekat- et tõtt-ütelda (mainides sõna *t [ilmutunud vastavus] võttis ta kõrvalestadest väljaveninud haaknõelad) oleks ta pidanud selle varem saama ja nüüd läheb preemia metsloomade õiguste eest võitlevale mittetulunduspanoraamile. Armastust ei saa peita.
Käibetõdede üle hammast ihuda ja sedasi terve laisk pärastlõuna sisustada naudinguliselt ja väheste vahenditega oli plaanis ka meie juurest möödaminnes läbi astunud n'il. Seletades ise sellal, kuidas ma hambaid viis korda päevas pesen, näitasin oma ammuste lapseaastate sõbrale ühemõtteliselt vittu. Kahtlemata ei olnud ma seda ise teinud. Siis sooritas jutt mõningase sisemise punksumise järel pöörde ja me arutasime mõnda aega peamiselt eksperimentaalse "ja" ja "koma" kasutamise võimaluse ümber paaris tekstis, milleni viis meid kokkusattumus, tekkinud reegel punktides a4 ja selle ülejääk, armastus väljaspool a4 ja..
Üks k-keskuse töötaja on arhitektuuripede. Kui Öökull karjuma hakkas, tõmbus ta näost kaameks ja justkui kuidagi pisemaks. Võibolla ei meeldinud talle lihtsalt karjumine ja tegelikult sellel polnud arhitektuuriga midagi pistmist, pole minu otsustada. Lükka laud ka ümber, hä hä, kraaksatasin ma*. Ei, lauda küll ümber ei lükka, kommenteeris dirkektriss heatujuliselt, haarates hoolitsetud sõrmeküüntega lauast, justkui tahtvat seda tõepoolest ümberminekust päästa. Tal oli muidugi ka nimepäev, mis on juhtumisi samal päeval ühe kuulsa kirjanikuga, kelle tippteose tegelased käivad Messi kontserdil, päriselt.
Joonisel 14 (joon. 14) oli kujutatud nakkuse levimine süljepiiskadega. Mu kahtlus, et kunst on omamoodi valemiteta antistiil, hiidistus (hiiustus) - tänapäeva kirurgia on võimeline seda looduse eksitust operatsiooni teel parandama. Tahan, et varastaksid värsket liha, mis kuulub lagendikul elavatele inimestele.
Edasi ma ei lugenud, murdsin läätse kokku ja asetasin meie vahele lauale. N tõusis, tegi vaheukse lahti, võttis mul käe alt kinni ja näitas üsna tavalise välimusega keelt. Siin see on, pomises ta põlvi nõksutades ja sulges akna. Kas te ei karda, et uudis ülejäägist elektra rombis mandala-ülejääk-malend-keel-armastus võiks saada järjekordseks bumerangide vurdpeetliks (?). Edasi figureerivad niit, vaim, uulits, hobu, täkk (tükk?), koerad, kured, käod jms. Seda nimetati mõnikord müsteeriumiks, tegelikult on ta ilmutus.
Kas ahelatel on "kõrgeim lüli"? Kas leek põledes teab oma ahelalisust!

Pibi Masolini
2005
pibi@looming.org

____________________________________________________
* aga ma ei tohtinud sugugi liigutadagi