katkendeid isekirjutuvast romaanist
mul oli ft jälle pähe intalleeritud ja kim luil tuli köhust roland303 soun di plaadikal oli autostop putsis ja n6el sahises rahulolevalt radade l6pus.h
närv kaub-ga seoses: taipasin kord, et vôtmeks on mu taotlus, üks mu tahte eriline aspekt, kuna tegemist polnud tahtega selles môttes nagu mina seda môistan. see oli intensiivne igatsus, mis kontsentreerus mu keha keskpunkti. see oli iselaadne närvilisus, modernistide närvilisus, mis pani mind värisema ja muutus jôuks, mis tegelikult ei peatanud mitte seina, vaid pööras mingi osa minu kehast üheksakümmend kraadi paremale. hetkeks nägin kôike kahest erinevast vaatepunktist; neist viimane tômbas mind uttu ja sellest läbi. samal ajal transportis pisitilluke lennumasin mind saarele nimega ruhnu, oli see kuskil polaarjoone ligidal. . kôndisin muulile ja udusein lôikas mind saarest ära. üks laevavrakk külitas kivimüüri kôrval. ajapikku ôppisime sellesse paika suhtuma kui reaalsusse, reisid sinna olid meie jaoks sama reaalsed kui ekskursioon saarel; sattusime kohe elama majja, mis oli pärit astrid lindgreni peast; seal oli puusohva, kus me lottaga istusime, naeru kôkutasime, väitseme endid teatavat sorti marginaalsed muinasjutuvestjad oleavt, lugesime heljo männi nôiakivi, sügasime kassi, sôime jäätist ja hängisime mereääres.
lotta, minu eelmis raamatu prototüüp, oli kahtlemata olemas. kuna ta otsustas sama nime kandmist jätkata -nagu ta ütles, panevat see teda "kandadest värisema"- siis nimetan teda siin kohalgi nii.
hiljem tuli mul tulla tagasi siia karmide süsteemide juurde, keda ei huvitanud, olid sa siis parasjagu nümfett vôi robot. kivina liikuda neis koridorides oli omamoodi huvitav, see tuletas mulle meelde üht huvitavat teksti, kus olid vihjed teistele tekstidele, millest räägiti, kasutades erutavalt ainult epiteeti "huvitav".
ma pean ettekannet blur conferencil. mu hääl ja teadvus on seotud ka ühe vôrku ühendamata ürgse läptop-raaliga. viktooria-ajastut tsiteerivas kleidis modell hoiab mu pea kohal rituaalset metamärki. ma istun tühiku kujulises puldis ja kônelen sellest, et kivi on metanoidi instrument. ma kônelen kivist.
ei ole imeks panna, et tollel taimerahva teadmamehe nimi on teisiktähistaja. idee maakivide tohutu teadvuse, info ja jôu okupeerimisest vurasid teinekord ikka lähedusest mööda. aga see taim, see (tema)ka-kivi, varjudes sedasi teisiktähenduse seina taha, vôimaldas nii mônegi kavala lükke, sümboolse kivi veeretuuri tonalis.
Olin pikalt arvamusel, et kivi pôhiline môju teadvusele on mitteteadvusest amööbsete elementide väljatoomine ja nende kohene fiilinguks ümberkonverteerimine. Äärmusest äärmusesse on neil ühist talutavate ja läbipaistavate looridena su silmile laskumises, olgu ärevolu vôi meeleline stabiilsus.
Mul on alati sellised kôrvaklapid, kus vasem klapp sarnaneb paremale justkui tilk teisele. Nônda ei tea ma kunagi, kas mu vasakusse kanalisse kiirgav heli on môeldud vasaku vôi parema kuulme tarvis. See teeb mulle alati ütlemata palju môistatust, sest kôrvaklapid on mu tarbimise topi eesotsas; mul on neid mitutsorti, iseäranis armsaks pean ühtesid hôbedasi jaapani päritolu kaunitare, kuularid kui pisikesed kannikad küünitamas minu poole, ôhkamas ônnistada mu kôrvakesi sulnite helide kullatolmuga, mida kettamaailmast välja manas imearmas roosa ja läbipaistev hi-tech walkman, minu üksildaste päevade truu kaaslane, igavene patareiôgard fakk, osta ise patareisid, kust mul see papp, ütlen ma siinkohal häälel, mille kohta tean, et selles on nüüd enesekindlust rääkida järgnev lugu, alustades môni hetk enne seda, kui patareis ei lôppenud pleierid, môtlen seda, et see igaljuhul juhtus ja minul fantaasia tiivad juba lennuasendis nagu väikesel pôgeneval pixelil selles angelo dusti nii minimalistlikult ja geomeetriliselt joonistatud koomiksis, mille monokroomseid, libedaid ja lôhnavaid lehekülgi näpuvahel veerides su huultelt poetub tahtmatu hinnang: nii geomeetriline, tôeline death of the supercool, mu kallis, ônnitlen teid sellise meistriteose puhul, eriti arvestades asjaolu et teie pleieris said alati patareid tühjaks ja nônda kuulsite ühte noist nn file under electronica kettamaailmadest, millel kiri: on soovitav kuulata lugusid suvalises järjekorras. De profundis, intellektuaalne ja diip, kaks tigu ühes karbis, üks karp ühe teo peale, jälle eksin, räägin môttetusi, naeran, pomisen omaette.kord hakkasin kontseptuaalse hüpeerionina käsitama tähistajat 14
närv kaub-ga seoses: taipasin kord, et vôtmeks on mu taotlus, üks mu tahte eriline aspekt, kuna tegemist polnud tahtega selles môttes nagu mina seda môistan. see oli intensiivne igatsus, mis kontsentreerus mu keha keskpunkti. see oli iselaadne närvilisus, modernistide närvilisus, mis pani mind värisema ja muutus jôuks, mis tegelikult ei peatanud mitte seina, vaid pööras mingi osa minu kehast üheksakümmend kraadi paremale. hetkeks nägin kôike kahest erinevast vaatepunktist; neist viimane tômbas mind uttu ja sellest läbi. samal ajal transportis pisitilluke lennumasin mind saarele nimega ruhnu, oli see kuskil polaarjoone ligidal. . kôndisin muulile ja udusein lôikas mind saarest ära. üks laevavrakk külitas kivimüüri kôrval. ajapikku ôppisime sellesse paika suhtuma kui reaalsusse, reisid sinna olid meie jaoks sama reaalsed kui ekskursioon saarel; sattusime kohe elama majja, mis oli pärit astrid lindgreni peast; seal oli puusohva, kus me lottaga istusime, naeru kôkutasime, väitseme endid teatavat sorti marginaalsed muinasjutuvestjad oleavt, lugesime heljo männi nôiakivi, sügasime kassi, sôime jäätist ja hängisime mereääres.
lotta, minu eelmis raamatu prototüüp, oli kahtlemata olemas. kuna ta otsustas sama nime kandmist jätkata -nagu ta ütles, panevat see teda "kandadest värisema"- siis nimetan teda siin kohalgi nii.
hiljem tuli mul tulla tagasi siia karmide süsteemide juurde, keda ei huvitanud, olid sa siis parasjagu nümfett vôi robot. kivina liikuda neis koridorides oli omamoodi huvitav, see tuletas mulle meelde üht huvitavat teksti, kus olid vihjed teistele tekstidele, millest räägiti, kasutades erutavalt ainult epiteeti "huvitav".
ma pean ettekannet blur conferencil. mu hääl ja teadvus on seotud ka ühe vôrku ühendamata ürgse läptop-raaliga. viktooria-ajastut tsiteerivas kleidis modell hoiab mu pea kohal rituaalset metamärki. ma istun tühiku kujulises puldis ja kônelen sellest, et kivi on metanoidi instrument. ma kônelen kivist.
ei ole imeks panna, et tollel taimerahva teadmamehe nimi on teisiktähistaja. idee maakivide tohutu teadvuse, info ja jôu okupeerimisest vurasid teinekord ikka lähedusest mööda. aga see taim, see (tema)ka-kivi, varjudes sedasi teisiktähenduse seina taha, vôimaldas nii mônegi kavala lükke, sümboolse kivi veeretuuri tonalis.
Olin pikalt arvamusel, et kivi pôhiline môju teadvusele on mitteteadvusest amööbsete elementide väljatoomine ja nende kohene fiilinguks ümberkonverteerimine. Äärmusest äärmusesse on neil ühist talutavate ja läbipaistavate looridena su silmile laskumises, olgu ärevolu vôi meeleline stabiilsus.
Mul on alati sellised kôrvaklapid, kus vasem klapp sarnaneb paremale justkui tilk teisele. Nônda ei tea ma kunagi, kas mu vasakusse kanalisse kiirgav heli on môeldud vasaku vôi parema kuulme tarvis. See teeb mulle alati ütlemata palju môistatust, sest kôrvaklapid on mu tarbimise topi eesotsas; mul on neid mitutsorti, iseäranis armsaks pean ühtesid hôbedasi jaapani päritolu kaunitare, kuularid kui pisikesed kannikad küünitamas minu poole, ôhkamas ônnistada mu kôrvakesi sulnite helide kullatolmuga, mida kettamaailmast välja manas imearmas roosa ja läbipaistev hi-tech walkman, minu üksildaste päevade truu kaaslane, igavene patareiôgard fakk, osta ise patareisid, kust mul see papp, ütlen ma siinkohal häälel, mille kohta tean, et selles on nüüd enesekindlust rääkida järgnev lugu, alustades môni hetk enne seda, kui patareis ei lôppenud pleierid, môtlen seda, et see igaljuhul juhtus ja minul fantaasia tiivad juba lennuasendis nagu väikesel pôgeneval pixelil selles angelo dusti nii minimalistlikult ja geomeetriliselt joonistatud koomiksis, mille monokroomseid, libedaid ja lôhnavaid lehekülgi näpuvahel veerides su huultelt poetub tahtmatu hinnang: nii geomeetriline, tôeline death of the supercool, mu kallis, ônnitlen teid sellise meistriteose puhul, eriti arvestades asjaolu et teie pleieris said alati patareid tühjaks ja nônda kuulsite ühte noist nn file under electronica kettamaailmadest, millel kiri: on soovitav kuulata lugusid suvalises järjekorras. De profundis, intellektuaalne ja diip, kaks tigu ühes karbis, üks karp ühe teo peale, jälle eksin, räägin môttetusi, naeran, pomisen omaette.kord hakkasin kontseptuaalse hüpeerionina käsitama tähistajat 14
posted by kiwanoid at 1:38 PM
0 Comments:
Post a Comment
<< Home