14

kord hakkasin kontseptuaalse hüpeerionina käsitama tähistajat 14, mistôttu see käsitamine ise kasvas lôpmatusel üle pea. ja lôpmatult paljunev lôpmatus avaldus mulle grotestival (mh ka sünkronismi-)printsiibil, tômmates mind alt peenelt, kunskopi moel, näidates ühtlasi, et üks neliteist ees vôi taga pole üldse tähtis kuna ta ongi ju lôpmatus ise. vähe sellest, et ma oma tekstides esinevad erinevad numbrikombinatsioonid esoteerilistel kaalutlustel keeruliste vôrrandite abil tagasi neljateistkümneks teisendasin, hakkasid ka mu esinemised otsekui iseenesest sattuma neljateistkümnendatele kuupäevadele, transport liikus 14 minutilise intervalliga, igas nägemises suutsin eristada neljateist "peenemat" aspekti, poemüüja ulatas mulle tupsuna naeratades neliteist pakki rullpabereid ühe karbi sees ja keeldus rahast; raamatutes anti olulisemad märkused just viitenumbri '14' alt ning vastassôitva auto number teatas rôômsalt: 14 AJU. eriti friik oli lugu plaadiga “need pole 80ndad”: neljateistkümnendast loost alates polnud v6imalik "järgmise loo"nupulevajutusega esille manada jrgmisi lugusid, ppeale 14ndat lugu hakkas 15 lugu ise männgima ja kui püüdsid 15ndat panna, siis läks 14 peale tagasi.ei saa mainimata jätta, et oma tekstopaatilises edevuses ei saanud ma ma jätta kôigi oma raamatute neljateistkümnendaid lehekülgi ühte kompilatsiooni kokku liitmast (pärast vôis sealt raamatust siis igasugu juhiseid leida), ka märkisin ära mitmeid kokkulangevusi neljateistkümnendatel kuupäevadel valitsenud teadvussesiundite loodud paradigmades, mille iseloomulik näide oli, et kirjutasin neil päevil tühjade ridade lôppu ettenägelikult semikooloni, mis oli esimene märk musta ruudu ja valge ürgheli edasi-tüüpi tekstist. kui neljateistkümnes kuupäev läbi sai, kukkusin alati nagu naeragaasist tühjenenud ôhupall selle lôpmatuse seisundskeemi platoolt alla. sellise pendliga vôisin siis prognoosida paradigmaatilisi nihkeid tekstides, vaatlustulemustel saadud koefitsent oli muidugi '14'.
point oli selles, et kui oluline oli "hüpoteetiline neljateistkümnekasutamine" ja kuidas seda praktiliselt ära kasutada sai. Ega saanudki; lôpmatult, paljunev lôpmatus lihtsalt tähendusoreoolina näitas ennast, tekitas semikoolonitaguse salatühiku, lôpuks tüütas see abstraktne sillerdus mind ära, ent ma ei saanud magama jääda.
kui suur on pilgu kiirus? ma suunan selle tähtedest mööda.