0laf Andvarafors projekt

metakeele MUST raamat

Mina olen Olaf Andvarafors; pigem projekt kui inimene, ennem artificial love kui materialistlik tekst.

Ma olin tühik tekstis, mille ainus küsimus oli tühikutest väljapoole jäämine. Sellise situatsiooni sisemine mehaanika ehitas konkreetse materialisatsiooni, nimetaksin seda friik nulliks, olematuse tumedamaks ja kirjumaks küljeks, teisiku, täisiku, tühiku ja nende küsimusprojektsioonide väljaks, mille tippkogemus on kahtlemata ruum, mittelineaarne tekst, milles on võimalik fikseerida olemise lõputult jagatav funktsionaalne kinnistatus. Pakun välja ületada ülim metadimensionaalne liikumismudel tekstis süsteemi enda dünaamika kohaselt, kus iga kvantosakese muutmisel muutub ka teine, laiendustele ja mõõnadele tekstis vastab teadvuse spekter. Nüüd olen edasi-printsiibil tekstis, teadmisega, et iga tühik allub edasi-printsiibi mittetegemise-printsiibile, mis on ainult kirjeldus, tekst, mille pärisosa ongi iga suveräänne tühik, kes võib öelda: mind ei tunta. See nukk siin on vaid teisik, projektsioon, organid.Kõik, mis on minu peas, st kõik, on kahelpool minu robotikeha, nemad, kes nimetavad mind nukuks ja mina, kes nimetan end tühikuks.

Aga me ju alles sõime ?!?! Varitähendused kõnelemise protsessis on etteantud tasandite struktuuride veetud triibud, ka fonoloogilised varitähendused, must materjal, pure data.
Mida jäigemad on liikumise -ja liikumise-iseenda- dünaamika ilmumised, nähtavaks saamised kahest erinevast tähendusest korraga, seda kiiremalt endastpagev süsteem on nende vasteks. Üks asi on veenduda, olla veenduja, et üks hotell on ühe kirjeldustuvuse omamoodi lõplikusele vastavalt murdeline, läätsena habras ja kõikide tähelepanupunktide kattuvust nihestav. Hoopis midagi muud on veenduda, et mägede heliline vaste on nagu nukukeha ürgjooga, teksti topograafilisest sügavusest ja madalusest läbi organite leviv hingus, või hoopis, nagu sisselõigatult, äralõigatult justkui kuskilt mujalt, ent tegelikult pea-laest algav üliheli, vaikuse ajalooga. Kas vaid loomist märkiva sõna algses mõttes? Igal ebatäiusel, puudumisel või kontseptuaalsel mõhnal on polaarsus, neid nähakse vaid panoraamvaates, kuid ei fikseerita subjektiivselt meeldivate taotlustega. Mateeria vastandväli, imperatiiviks superfitsiaalne variatsioon, kõik süsteemi elemendid leiavad endale helilise vaste. Sõnade tähendus ja nende lausumise toon, sünteetiline informatsioon ja kujutu heli. Helid kuuluvad kokku kehade, ruumide ja maastikega, vaakumis leviv ürgheli leiab end iseendast mõtte mõelnuna kehana, see on supersegmentaalne erijõud, mis vajutab pidurdusjälje enne vormi. Naguaalne külg ja parem ajupoolkera domineerivad füüsilishelilise, tonaalse info, intonatsiooni jne töötlemisel keeleliselt "lagedas" või muidu ilmaolevas kontekstis.

Projekti segmentaarium on objektiivselt meeldiv ja omakasupüüdmatu, väljaspool teadvuse eksisteerivust, seda friik nulli. (Pole vist vaja märkida et "friik" on siin nihutatud retoorika igapäevasusest ülevusse.) Võidakse produtseerida reaalsust, võidakse reprodutseerida mittereaalsust ja süsteeme praktikas ületada. Eirata neid võimalusi ükskõik mis juhtumi puhul nn vastuolude loogika toimeväljas, on invaliidistada süntaksit sellest väljumise asemel, kaotada spektrist sünteetilised toonid, ruumide ja helide vastastikuline koospaiknemine. Teil on kogemuste ja teadmiste permanentne pajuk, minul on selle jaoks "vastuolu", eksimise mehaanika.

Mõtlemis haute couture, kus kvaliteedi asemel on energia, nii nagu oluline on armastus, mitte selle objekt.

Kõneraja äärest leian speech-erroreid.

14

kord hakkasin kontseptuaalse hüpeerionina käsitama tähistajat 14, mistôttu see käsitamine ise kasvas lôpmatusel üle pea. ja lôpmatult paljunev lôpmatus avaldus mulle grotestival (mh ka sünkronismi-)printsiibil, tômmates mind alt peenelt, kunskopi moel, näidates ühtlasi, et üks neliteist ees vôi taga pole üldse tähtis kuna ta ongi ju lôpmatus ise. vähe sellest, et ma oma tekstides esinevad erinevad numbrikombinatsioonid esoteerilistel kaalutlustel keeruliste vôrrandite abil tagasi neljateistkümneks teisendasin, hakkasid ka mu esinemised otsekui iseenesest sattuma neljateistkümnendatele kuupäevadele, transport liikus 14 minutilise intervalliga, igas nägemises suutsin eristada neljateist "peenemat" aspekti, poemüüja ulatas mulle tupsuna naeratades neliteist pakki rullpabereid ühe karbi sees ja keeldus rahast; raamatutes anti olulisemad märkused just viitenumbri '14' alt ning vastassôitva auto number teatas rôômsalt: 14 AJU. eriti friik oli lugu plaadiga “need pole 80ndad”: neljateistkümnendast loost alates polnud v6imalik "järgmise loo"nupulevajutusega esille manada jrgmisi lugusid, ppeale 14ndat lugu hakkas 15 lugu ise männgima ja kui püüdsid 15ndat panna, siis läks 14 peale tagasi.ei saa mainimata jätta, et oma tekstopaatilises edevuses ei saanud ma ma jätta kôigi oma raamatute neljateistkümnendaid lehekülgi ühte kompilatsiooni kokku liitmast (pärast vôis sealt raamatust siis igasugu juhiseid leida), ka märkisin ära mitmeid kokkulangevusi neljateistkümnendatel kuupäevadel valitsenud teadvussesiundite loodud paradigmades, mille iseloomulik näide oli, et kirjutasin neil päevil tühjade ridade lôppu ettenägelikult semikooloni, mis oli esimene märk musta ruudu ja valge ürgheli edasi-tüüpi tekstist. kui neljateistkümnes kuupäev läbi sai, kukkusin alati nagu naeragaasist tühjenenud ôhupall selle lôpmatuse seisundskeemi platoolt alla. sellise pendliga vôisin siis prognoosida paradigmaatilisi nihkeid tekstides, vaatlustulemustel saadud koefitsent oli muidugi '14'.
point oli selles, et kui oluline oli "hüpoteetiline neljateistkümnekasutamine" ja kuidas seda praktiliselt ära kasutada sai. Ega saanudki; lôpmatult, paljunev lôpmatus lihtsalt tähendusoreoolina näitas ennast, tekitas semikoolonitaguse salatühiku, lôpuks tüütas see abstraktne sillerdus mind ära, ent ma ei saanud magama jääda.
kui suur on pilgu kiirus? ma suunan selle tähtedest mööda.

Bumerangide vurdpeetel

Ma sündisin janusena.
Lõpetanud tööpäeva maa aluses, söe, kaevu põhjast, lõppu, laskumine, kahtlustasin, et mu tüdruksõber peidab oma näilise huvi taha, mida ta küüntega lauaplaadil klõbistades ilmutas, uisuvõistluse ja binaarkoodi teoreetilise lõpmatuse uute võimaluste ümberlükkamise eksami vastu, et sinna taha peidab ta oma tõelist näo-iseenda masinat, seda, kelle fetisheiks olid mandalad ja malendid.
Jah öö-mis seisab meie vahel, kuup täitub veega ja naeratus spikerdatakse. Tehnikumiõpilaste vistrikke pigistatakse nende samade, reibaste ja siredate chikinäppudega, karmavabad kui plastmass. Täheldasin, et erinevalt varasemast ei haakinud hüäänide karnauhh akna taga teda võpatama. Ta läks viisaka häälega, tänas nõukogu talle omistatud *n preemia eest, märkides -ja otsekui ette aimates tavapärasest ökosteriilsemat aftekat- et tõtt-ütelda (mainides sõna *t [ilmutunud vastavus] võttis ta kõrvalestadest väljaveninud haaknõelad) oleks ta pidanud selle varem saama ja nüüd läheb preemia metsloomade õiguste eest võitlevale mittetulunduspanoraamile. Armastust ei saa peita.
Käibetõdede üle hammast ihuda ja sedasi terve laisk pärastlõuna sisustada naudinguliselt ja väheste vahenditega oli plaanis ka meie juurest möödaminnes läbi astunud n'il. Seletades ise sellal, kuidas ma hambaid viis korda päevas pesen, näitasin oma ammuste lapseaastate sõbrale ühemõtteliselt vittu. Kahtlemata ei olnud ma seda ise teinud. Siis sooritas jutt mõningase sisemise punksumise järel pöörde ja me arutasime mõnda aega peamiselt eksperimentaalse "ja" ja "koma" kasutamise võimaluse ümber paaris tekstis, milleni viis meid kokkusattumus, tekkinud reegel punktides a4 ja selle ülejääk, armastus väljaspool a4 ja..
Üks k-keskuse töötaja on arhitektuuripede. Kui Öökull karjuma hakkas, tõmbus ta näost kaameks ja justkui kuidagi pisemaks. Võibolla ei meeldinud talle lihtsalt karjumine ja tegelikult sellel polnud arhitektuuriga midagi pistmist, pole minu otsustada. Lükka laud ka ümber, hä hä, kraaksatasin ma*. Ei, lauda küll ümber ei lükka, kommenteeris dirkektriss heatujuliselt, haarates hoolitsetud sõrmeküüntega lauast, justkui tahtvat seda tõepoolest ümberminekust päästa. Tal oli muidugi ka nimepäev, mis on juhtumisi samal päeval ühe kuulsa kirjanikuga, kelle tippteose tegelased käivad Messi kontserdil, päriselt.
Joonisel 14 (joon. 14) oli kujutatud nakkuse levimine süljepiiskadega. Mu kahtlus, et kunst on omamoodi valemiteta antistiil, hiidistus (hiiustus) - tänapäeva kirurgia on võimeline seda looduse eksitust operatsiooni teel parandama. Tahan, et varastaksid värsket liha, mis kuulub lagendikul elavatele inimestele.
Edasi ma ei lugenud, murdsin läätse kokku ja asetasin meie vahele lauale. N tõusis, tegi vaheukse lahti, võttis mul käe alt kinni ja näitas üsna tavalise välimusega keelt. Siin see on, pomises ta põlvi nõksutades ja sulges akna. Kas te ei karda, et uudis ülejäägist elektra rombis mandala-ülejääk-malend-keel-armastus võiks saada järjekordseks bumerangide vurdpeetliks (?). Edasi figureerivad niit, vaim, uulits, hobu, täkk (tükk?), koerad, kured, käod jms. Seda nimetati mõnikord müsteeriumiks, tegelikult on ta ilmutus.
Kas ahelatel on "kõrgeim lüli"? Kas leek põledes teab oma ahelalisust!

Pibi Masolini
2005
pibi@looming.org

____________________________________________________
* aga ma ei tohtinud sugugi liigutadagi

salaja ruumides

salaja ruumides: friik nulli kasvamine (didaktiline näide; asjast &ms)

-1. ma olen siia ruumi kaotanud ühe asja;

0. siin see on, leituna kohast, kus:

+1. (miinus)esimeses reas esitatud jada: 'ma' (mina), 'olen' (olema), 'siia' (siin), 'ruum', 'kaotama', 'üks' & 'asi' -on kahtlemata naeruväärne.

+2. oletame et meile pakuvad huvi teatavate instrumentidena 'ruum' ja 'asi'.
+2.1 viimasesse projitseeritakse ehitusliku pinge huvides (see avaldub tingimatult) ekstsentrilis-koheselt -ja isegi ette rutates- vormitu 'mina'; t6siasi, et 'ruum' "kaotab" nn 'asja' 'mina'-sse , manifesteerub teisele tähelepanule, ent esimese kohene enesedefinitsioon formeerib lukustuse. kaotuse vaikus asendatakse täiuslikult arhetüüpse tekstiühikuga: peegelnool.
+2.2 'olema-siia-kaotama-ühe' (joonida alla punasega) jälle kôneleb iseenda eest (variant: ilmekuse huvides viimast fraasi korrata); paneme siiski tähele, et paarid 'olema-ühe' ja 'kaotama-siia' (eraldada siniste ringidega) moodustavad topoloogiliselt soise dihhotoomia sildamise, 'ruumi' ja 'asi' jaoks on nad aga ainureaktsioonid, kas nii, väike subjekt nr 2?

+3. sala- ja kaot-. sooviksin, ôieti peaksin mainima, et ruumides viibimine seostub alati saladuslikkusega ('salatühiku' allusiooniderohke etümoloogia hängib täiega). Vôtkem ehk siinkohal jälle too krestomorfne, mitmeid kordi viidatud nn ranna-episood* (*ta oli sellele tôesti ka varem viidanud), kus ollakse järve ääres, olles samas pidevas avastumisohus, sest kôrvaltajum, üliruumiline "külgneja" ("külgnuja") on siinsamas (on täpselt märgitud, "kus"). see kahe (situatiivse) salatühiku külgnemine on nihe ürgheli ja loomulike salatühikute teatavast (kahtleamata kujuteldavast) hegemooniast, kus salatühikud külgnevad vaenulikult, olles peegellabürindi polaarsed aspektid; absoluutselt paralleelse mandala niisama absoluutselt vastanduvad algprintsiibid, milliseid oletatakse olema ürgheli immanentsiks, milliseid defineerida üritades me reeglina vôime rakendada "juhuslikena" näivaid tähistajaid, tôeliseid, sügavalt, isegi väga sügavalt pea seest lähtuvaid peegelnooli, mille immanents on selle "juhuslikkuse" nihe (tuua näiteid, pilduda sônu jänestena varrukast [kas on näiteid vaja?]: "Kôik süsteemid töötavad normaalselt" (Marianne Ravi), "Kui vabanen maasikatest suudan olla jumala poeg" (Laamann), "Universum haiseb nafta järgi" (Pelevin), "Hlör u fang axaxaxas mlö" (Borges) jne ). .1(situatsiooni "hinge" millest vastandutakse märgib ühepoolse manifesteerumise saladuslikkus, boonusena "tundub" ka, et siin on peidus väga arhetüüpne hirmuaisting, mis on seotud isikliku ajaloo pôhjasettega*, mis omakorda on esimene ürgheli suhtes anarhistlikult meelestatud vorm, esimene friik null. ("miks?" on algküsimus algnihke defineerimiseks, see näib olevat probleem, aga see anarhism väljendub ilmselt [too much proto] algselt ühesônalisele alglausele järgnenud triaadides: 1. iha 2. edasi! [siinkohal joonistas ta valgele laigule nende sônade umbkaude kirjapildi]). 3. /---/.
ergo, lauses oskame me salatühikut leida semikooloni asupaiga järgi, üliruumilisuse topograafiline meetod aga -tegu on ju friik nulliga- ületab kriitilise piiri, kôrbestub, saab iseenda endiseks viiteväljaks peale peegellabürinti,.
..2 tegu on ilmselgelt... (selguse huvides jäid laused tihtipeale lôpetamata).
__________
* siinkohal pole mainitud, kust vôtab vaid môneaastase tonalikogemusega Lo sedavôrd "diibi" isikliku jaa-jaa-loo.

katkendeid isekirjutuvast romaanist

mul oli ft jälle pähe intalleeritud ja kim luil tuli köhust roland303 soun di plaadikal oli autostop putsis ja n6el sahises rahulolevalt radade l6pus.h
närv kaub-ga seoses: taipasin kord, et vôtmeks on mu taotlus, üks mu tahte eriline aspekt, kuna tegemist polnud tahtega selles môttes nagu mina seda môistan. see oli intensiivne igatsus, mis kontsentreerus mu keha keskpunkti. see oli iselaadne närvilisus, modernistide närvilisus, mis pani mind värisema ja muutus jôuks, mis tegelikult ei peatanud mitte seina, vaid pööras mingi osa minu kehast üheksakümmend kraadi paremale. hetkeks nägin kôike kahest erinevast vaatepunktist; neist viimane tômbas mind uttu ja sellest läbi. samal ajal transportis pisitilluke lennumasin mind saarele nimega ruhnu, oli see kuskil polaarjoone ligidal. . kôndisin muulile ja udusein lôikas mind saarest ära. üks laevavrakk külitas kivimüüri kôrval. ajapikku ôppisime sellesse paika suhtuma kui reaalsusse, reisid sinna olid meie jaoks sama reaalsed kui ekskursioon saarel; sattusime kohe elama majja, mis oli pärit astrid lindgreni peast; seal oli puusohva, kus me lottaga istusime, naeru kôkutasime, väitseme endid teatavat sorti marginaalsed muinasjutuvestjad oleavt, lugesime heljo männi nôiakivi, sügasime kassi, sôime jäätist ja hängisime mereääres.
lotta, minu eelmis raamatu prototüüp, oli kahtlemata olemas. kuna ta otsustas sama nime kandmist jätkata -nagu ta ütles, panevat see teda "kandadest värisema"- siis nimetan teda siin kohalgi nii.
hiljem tuli mul tulla tagasi siia karmide süsteemide juurde, keda ei huvitanud, olid sa siis parasjagu nümfett vôi robot. kivina liikuda neis koridorides oli omamoodi huvitav, see tuletas mulle meelde üht huvitavat teksti, kus olid vihjed teistele tekstidele, millest räägiti, kasutades erutavalt ainult epiteeti "huvitav".
ma pean ettekannet blur conferencil. mu hääl ja teadvus on seotud ka ühe vôrku ühendamata ürgse läptop-raaliga. viktooria-ajastut tsiteerivas kleidis modell hoiab mu pea kohal rituaalset metamärki. ma istun tühiku kujulises puldis ja kônelen sellest, et kivi on metanoidi instrument. ma kônelen kivist.
ei ole imeks panna, et tollel taimerahva teadmamehe nimi on teisiktähistaja. idee maakivide tohutu teadvuse, info ja jôu okupeerimisest vurasid teinekord ikka lähedusest mööda. aga see taim, see (tema)ka-kivi, varjudes sedasi teisiktähenduse seina taha, vôimaldas nii mônegi kavala lükke, sümboolse kivi veeretuuri tonalis.
Olin pikalt arvamusel, et kivi pôhiline môju teadvusele on mitteteadvusest amööbsete elementide väljatoomine ja nende kohene fiilinguks ümberkonverteerimine. Äärmusest äärmusesse on neil ühist talutavate ja läbipaistavate looridena su silmile laskumises, olgu ärevolu vôi meeleline stabiilsus.
Mul on alati sellised kôrvaklapid, kus vasem klapp sarnaneb paremale justkui tilk teisele. Nônda ei tea ma kunagi, kas mu vasakusse kanalisse kiirgav heli on môeldud vasaku vôi parema kuulme tarvis. See teeb mulle alati ütlemata palju môistatust, sest kôrvaklapid on mu tarbimise topi eesotsas; mul on neid mitutsorti, iseäranis armsaks pean ühtesid hôbedasi jaapani päritolu kaunitare, kuularid kui pisikesed kannikad küünitamas minu poole, ôhkamas ônnistada mu kôrvakesi sulnite helide kullatolmuga, mida kettamaailmast välja manas imearmas roosa ja läbipaistev hi-tech walkman, minu üksildaste päevade truu kaaslane, igavene patareiôgard fakk, osta ise patareisid, kust mul see papp, ütlen ma siinkohal häälel, mille kohta tean, et selles on nüüd enesekindlust rääkida järgnev lugu, alustades môni hetk enne seda, kui patareis ei lôppenud pleierid, môtlen seda, et see igaljuhul juhtus ja minul fantaasia tiivad juba lennuasendis nagu väikesel pôgeneval pixelil selles angelo dusti nii minimalistlikult ja geomeetriliselt joonistatud koomiksis, mille monokroomseid, libedaid ja lôhnavaid lehekülgi näpuvahel veerides su huultelt poetub tahtmatu hinnang: nii geomeetriline, tôeline death of the supercool, mu kallis, ônnitlen teid sellise meistriteose puhul, eriti arvestades asjaolu et teie pleieris said alati patareid tühjaks ja nônda kuulsite ühte noist nn file under electronica kettamaailmadest, millel kiri: on soovitav kuulata lugusid suvalises järjekorras. De profundis, intellektuaalne ja diip, kaks tigu ühes karbis, üks karp ühe teo peale, jälle eksin, räägin môttetusi, naeran, pomisen omaette.kord hakkasin kontseptuaalse hüpeerionina käsitama tähistajat 14

kasutada keelt

kasutada keelt, pragmaatilist ja loogilist süsteemi tema ühekülgsuses on sama hea kui maalida lõustu. keeleväline loogika, mis keele jaoks väljendub kahtlemata mitteloogikas, metatasand, keel kui iseenda ärarääkimise ja sealt edasirääkimise masin. kepp mida pimedas pidasid maoks

qwerty. models suck

qwerty kõlab. eile oli laiv. sisemine heliketas ja integreeritud kõvakaart on. suhteline koht on ükskõik. mu klaas on tühi. duchamp surd, zappa surd, deleuze surd, derrida surd. ma olen rase. miks eemaleviijad mulle ringi ümberkoondavad et sellest ekstrimsist tervena et saa olled nikkervi vuzzz. jah, mu loi kloo kandik. hei, dont forget this is a demo. kui helistavad, siis vketvuuvksken fhaihvfs