14

kord hakkasin kontseptuaalse hüpeerionina käsitama tähistajat 14, mistôttu see käsitamine ise kasvas lôpmatusel üle pea. ja lôpmatult paljunev lôpmatus avaldus mulle grotestival (mh ka sünkronismi-)printsiibil, tômmates mind alt peenelt, kunskopi moel, näidates ühtlasi, et üks neliteist ees vôi taga pole üldse tähtis kuna ta ongi ju lôpmatus ise. vähe sellest, et ma oma tekstides esinevad erinevad numbrikombinatsioonid esoteerilistel kaalutlustel keeruliste vôrrandite abil tagasi neljateistkümneks teisendasin, hakkasid ka mu esinemised otsekui iseenesest sattuma neljateistkümnendatele kuupäevadele, transport liikus 14 minutilise intervalliga, igas nägemises suutsin eristada neljateist "peenemat" aspekti, poemüüja ulatas mulle tupsuna naeratades neliteist pakki rullpabereid ühe karbi sees ja keeldus rahast; raamatutes anti olulisemad märkused just viitenumbri '14' alt ning vastassôitva auto number teatas rôômsalt: 14 AJU. eriti friik oli lugu plaadiga “need pole 80ndad”: neljateistkümnendast loost alates polnud v6imalik "järgmise loo"nupulevajutusega esille manada jrgmisi lugusid, ppeale 14ndat lugu hakkas 15 lugu ise männgima ja kui püüdsid 15ndat panna, siis läks 14 peale tagasi.ei saa mainimata jätta, et oma tekstopaatilises edevuses ei saanud ma ma jätta kôigi oma raamatute neljateistkümnendaid lehekülgi ühte kompilatsiooni kokku liitmast (pärast vôis sealt raamatust siis igasugu juhiseid leida), ka märkisin ära mitmeid kokkulangevusi neljateistkümnendatel kuupäevadel valitsenud teadvussesiundite loodud paradigmades, mille iseloomulik näide oli, et kirjutasin neil päevil tühjade ridade lôppu ettenägelikult semikooloni, mis oli esimene märk musta ruudu ja valge ürgheli edasi-tüüpi tekstist. kui neljateistkümnes kuupäev läbi sai, kukkusin alati nagu naeragaasist tühjenenud ôhupall selle lôpmatuse seisundskeemi platoolt alla. sellise pendliga vôisin siis prognoosida paradigmaatilisi nihkeid tekstides, vaatlustulemustel saadud koefitsent oli muidugi '14'.
point oli selles, et kui oluline oli "hüpoteetiline neljateistkümnekasutamine" ja kuidas seda praktiliselt ära kasutada sai. Ega saanudki; lôpmatult, paljunev lôpmatus lihtsalt tähendusoreoolina näitas ennast, tekitas semikoolonitaguse salatühiku, lôpuks tüütas see abstraktne sillerdus mind ära, ent ma ei saanud magama jääda.
kui suur on pilgu kiirus? ma suunan selle tähtedest mööda.

Bumerangide vurdpeetel

Ma sündisin janusena.
Lõpetanud tööpäeva maa aluses, söe, kaevu põhjast, lõppu, laskumine, kahtlustasin, et mu tüdruksõber peidab oma näilise huvi taha, mida ta küüntega lauaplaadil klõbistades ilmutas, uisuvõistluse ja binaarkoodi teoreetilise lõpmatuse uute võimaluste ümberlükkamise eksami vastu, et sinna taha peidab ta oma tõelist näo-iseenda masinat, seda, kelle fetisheiks olid mandalad ja malendid.
Jah öö-mis seisab meie vahel, kuup täitub veega ja naeratus spikerdatakse. Tehnikumiõpilaste vistrikke pigistatakse nende samade, reibaste ja siredate chikinäppudega, karmavabad kui plastmass. Täheldasin, et erinevalt varasemast ei haakinud hüäänide karnauhh akna taga teda võpatama. Ta läks viisaka häälega, tänas nõukogu talle omistatud *n preemia eest, märkides -ja otsekui ette aimates tavapärasest ökosteriilsemat aftekat- et tõtt-ütelda (mainides sõna *t [ilmutunud vastavus] võttis ta kõrvalestadest väljaveninud haaknõelad) oleks ta pidanud selle varem saama ja nüüd läheb preemia metsloomade õiguste eest võitlevale mittetulunduspanoraamile. Armastust ei saa peita.
Käibetõdede üle hammast ihuda ja sedasi terve laisk pärastlõuna sisustada naudinguliselt ja väheste vahenditega oli plaanis ka meie juurest möödaminnes läbi astunud n'il. Seletades ise sellal, kuidas ma hambaid viis korda päevas pesen, näitasin oma ammuste lapseaastate sõbrale ühemõtteliselt vittu. Kahtlemata ei olnud ma seda ise teinud. Siis sooritas jutt mõningase sisemise punksumise järel pöörde ja me arutasime mõnda aega peamiselt eksperimentaalse "ja" ja "koma" kasutamise võimaluse ümber paaris tekstis, milleni viis meid kokkusattumus, tekkinud reegel punktides a4 ja selle ülejääk, armastus väljaspool a4 ja..
Üks k-keskuse töötaja on arhitektuuripede. Kui Öökull karjuma hakkas, tõmbus ta näost kaameks ja justkui kuidagi pisemaks. Võibolla ei meeldinud talle lihtsalt karjumine ja tegelikult sellel polnud arhitektuuriga midagi pistmist, pole minu otsustada. Lükka laud ka ümber, hä hä, kraaksatasin ma*. Ei, lauda küll ümber ei lükka, kommenteeris dirkektriss heatujuliselt, haarates hoolitsetud sõrmeküüntega lauast, justkui tahtvat seda tõepoolest ümberminekust päästa. Tal oli muidugi ka nimepäev, mis on juhtumisi samal päeval ühe kuulsa kirjanikuga, kelle tippteose tegelased käivad Messi kontserdil, päriselt.
Joonisel 14 (joon. 14) oli kujutatud nakkuse levimine süljepiiskadega. Mu kahtlus, et kunst on omamoodi valemiteta antistiil, hiidistus (hiiustus) - tänapäeva kirurgia on võimeline seda looduse eksitust operatsiooni teel parandama. Tahan, et varastaksid värsket liha, mis kuulub lagendikul elavatele inimestele.
Edasi ma ei lugenud, murdsin läätse kokku ja asetasin meie vahele lauale. N tõusis, tegi vaheukse lahti, võttis mul käe alt kinni ja näitas üsna tavalise välimusega keelt. Siin see on, pomises ta põlvi nõksutades ja sulges akna. Kas te ei karda, et uudis ülejäägist elektra rombis mandala-ülejääk-malend-keel-armastus võiks saada järjekordseks bumerangide vurdpeetliks (?). Edasi figureerivad niit, vaim, uulits, hobu, täkk (tükk?), koerad, kured, käod jms. Seda nimetati mõnikord müsteeriumiks, tegelikult on ta ilmutus.
Kas ahelatel on "kõrgeim lüli"? Kas leek põledes teab oma ahelalisust!

Pibi Masolini
2005
pibi@looming.org

____________________________________________________
* aga ma ei tohtinud sugugi liigutadagi

salaja ruumides

salaja ruumides: friik nulli kasvamine (didaktiline näide; asjast &ms)

-1. ma olen siia ruumi kaotanud ühe asja;

0. siin see on, leituna kohast, kus:

+1. (miinus)esimeses reas esitatud jada: 'ma' (mina), 'olen' (olema), 'siia' (siin), 'ruum', 'kaotama', 'üks' & 'asi' -on kahtlemata naeruväärne.

+2. oletame et meile pakuvad huvi teatavate instrumentidena 'ruum' ja 'asi'.
+2.1 viimasesse projitseeritakse ehitusliku pinge huvides (see avaldub tingimatult) ekstsentrilis-koheselt -ja isegi ette rutates- vormitu 'mina'; t6siasi, et 'ruum' "kaotab" nn 'asja' 'mina'-sse , manifesteerub teisele tähelepanule, ent esimese kohene enesedefinitsioon formeerib lukustuse. kaotuse vaikus asendatakse täiuslikult arhetüüpse tekstiühikuga: peegelnool.
+2.2 'olema-siia-kaotama-ühe' (joonida alla punasega) jälle kôneleb iseenda eest (variant: ilmekuse huvides viimast fraasi korrata); paneme siiski tähele, et paarid 'olema-ühe' ja 'kaotama-siia' (eraldada siniste ringidega) moodustavad topoloogiliselt soise dihhotoomia sildamise, 'ruumi' ja 'asi' jaoks on nad aga ainureaktsioonid, kas nii, väike subjekt nr 2?

+3. sala- ja kaot-. sooviksin, ôieti peaksin mainima, et ruumides viibimine seostub alati saladuslikkusega ('salatühiku' allusiooniderohke etümoloogia hängib täiega). Vôtkem ehk siinkohal jälle too krestomorfne, mitmeid kordi viidatud nn ranna-episood* (*ta oli sellele tôesti ka varem viidanud), kus ollakse järve ääres, olles samas pidevas avastumisohus, sest kôrvaltajum, üliruumiline "külgneja" ("külgnuja") on siinsamas (on täpselt märgitud, "kus"). see kahe (situatiivse) salatühiku külgnemine on nihe ürgheli ja loomulike salatühikute teatavast (kahtleamata kujuteldavast) hegemooniast, kus salatühikud külgnevad vaenulikult, olles peegellabürindi polaarsed aspektid; absoluutselt paralleelse mandala niisama absoluutselt vastanduvad algprintsiibid, milliseid oletatakse olema ürgheli immanentsiks, milliseid defineerida üritades me reeglina vôime rakendada "juhuslikena" näivaid tähistajaid, tôeliseid, sügavalt, isegi väga sügavalt pea seest lähtuvaid peegelnooli, mille immanents on selle "juhuslikkuse" nihe (tuua näiteid, pilduda sônu jänestena varrukast [kas on näiteid vaja?]: "Kôik süsteemid töötavad normaalselt" (Marianne Ravi), "Kui vabanen maasikatest suudan olla jumala poeg" (Laamann), "Universum haiseb nafta järgi" (Pelevin), "Hlör u fang axaxaxas mlö" (Borges) jne ). .1(situatsiooni "hinge" millest vastandutakse märgib ühepoolse manifesteerumise saladuslikkus, boonusena "tundub" ka, et siin on peidus väga arhetüüpne hirmuaisting, mis on seotud isikliku ajaloo pôhjasettega*, mis omakorda on esimene ürgheli suhtes anarhistlikult meelestatud vorm, esimene friik null. ("miks?" on algküsimus algnihke defineerimiseks, see näib olevat probleem, aga see anarhism väljendub ilmselt [too much proto] algselt ühesônalisele alglausele järgnenud triaadides: 1. iha 2. edasi! [siinkohal joonistas ta valgele laigule nende sônade umbkaude kirjapildi]). 3. /---/.
ergo, lauses oskame me salatühikut leida semikooloni asupaiga järgi, üliruumilisuse topograafiline meetod aga -tegu on ju friik nulliga- ületab kriitilise piiri, kôrbestub, saab iseenda endiseks viiteväljaks peale peegellabürinti,.
..2 tegu on ilmselgelt... (selguse huvides jäid laused tihtipeale lôpetamata).
__________
* siinkohal pole mainitud, kust vôtab vaid môneaastase tonalikogemusega Lo sedavôrd "diibi" isikliku jaa-jaa-loo.